TEATER. Europaradiisita nukud elada ei saa
Kõik algas ühest septembrikuisest telefonikõnest, kui mahe, aga innukas naisehääl tutvustas mulle ELTA Stuudio tegemisi ja palus mul nende näidendit vaadata. Tema jutust jäi mulje, et tegemist on millegi eepilisega, suisa uue “Kalevipojaga”. Tegemist on Erlend Lõwi kirjutatud ja lavastatud euroskeptilise lavastusega “Doktor Saimoni võlusau”.
Võtsin jalad selga ja läksin Westholmi kooli, kus käratsev lastekari kannatamatult etenduse algust ootas.
Lavakujundus ehmatas oma pilla-palla toredusega – hõbetorne kaunistasid taaveti tähed ja sifoonrätikutega poldud koonerdatud. Kaks viiuldajat ja klaverimängija lasksid kõlada klassika kauneimaid pärle.
Reibas Saabastega Kass luhvtitas valesa- jalisi ja pidevalt vihjati kadunud kümnele miljonile. Nukukuningriigis algas järjekordne töökas päev. Aeg-ajalt marssis lavale sauaga võlur doktor Saimon, kes maadles raskusjõu ja gravitatsiooniga.
Kepsakas euroemme žestikuleeris ägedalt ja juhatas vägesid. Vedrunukud keerati üles jaterve etenduse jooksul sooritasid nad monotoonseid liigutusi, et ennast ja teisi hulluks ajada. Rääkides Euroopa Liidust vabanemisest, võttis euroemme sisse töölise ja kolhoositari poosi, millest mulle jäi mulje, et EL alternatiiviks peetakse N.Liitu - et seejärel võtta sisse Hitleri poos.
Oodati eurorevidenti. Äkitselt ilmus lavalaudadele Põhjavana, kes kutsus üles kaitsma emakeelt ja kodumaad. Seejärel ülistati võlur Saimonit. Vahepeale natuke jõu- ja ilunum breid. Lugu lõppes kuidagi ootamatult, ilma erilise puändita ja jättis kõik otsad lahtiseks. Et igaüks võiks juurde mõelda, mida tahab.
Pärast etendust müüdi kõiksugu kirevat nänni, mille keskel troonis uhkelt raamat “Euroopa Liit” tagantvaates. Ainuüksi sellepärast tasus ohverdada poolteist tundi, et osa saada eurojandist, mille allhoovused võivad jääda tabamatuks, kui neid ei toeta vaataja vohav fantaasia.
Marju Õunpuu, europessimistlik (teatri)vaatleja
