PERSOON. Saatuseusku Silvi Vrait (Eesti Naine, 2011)
Laulja ja õpetaja Silvi Vrait (60) tunneb end igas mõttes elu tippvormis olevana. “Ka armumiseks pole kunagi liiga hilja,” kinnitab ta. Elulooraamatu kirjutamiseks oli aeg täpselt paras.
“Olen alles nüüd selleni jõudnud, et võin rahulikult endale peeglist otsa vaadata ja ilma mingi piinlikkuseta öelda: “Silvi, ma armastan sind!”. Minu jaoks pole olnud lihtne iseennast aktsepteerida – varem miski takistas mind. Nüüd on kõik vaba. Ja mu elu on tänu sellele muutumas,” on laulja rõõmus.
Tundub ehk uskumatu, et laval nii enesekindla ja säravana mõjuv naine, kes oma võimsa häälega võlunud sadu tuhandeid kuulajaid, Eurovisioonil esinedes lausa miljoneid, hoidis aastaid meeles teismeeas Kehra kodutänaval vastu tulnud poisi halvustavat ütlust… Aga lava ning päriselu on erinevad asjad.
Milline roll on unistustel teie elus?
Olen kindlasti unistajatüüp. Unistama peab alati. Ja nii, et näed unistuste täitumist – midagi selleks ka ise ära tehes.
Paljud usuvad, et inimene tõmbab oma ellu just selle, millest ta mõtleb kõige rohkem…
Ongi nii. Kujutlustega peab olema väga ettevaatlik. Paraku ei lähe täide üksnes positiivsed pildid, mida endale silme ette manad, vaid ka halvemad… Kui midagi kardetakse ja hirm on reaalne ja pidev ja võimas, võib see täide minna – inimene loob endale negatiivse kava. Või ta siis tunnetab ette, et midagi võib juhtuda.
Mil määral on teie elustiil tervislik? See on oluline, aga ma ei mõtle kramplikult sellele. Viimase aastaga olen kümme kilo maha võtnud, ei teagi miks. Ilmselt on minuga toimumas mõistusega tajumatuid asju. Mulle on öeldud, et küllap oled armunud – aga hakkasin maha võtma juba siis, kui armumise variant oli nullilähedane… Võib-olla olen lihtsalt ellu armunud?
Milline on teie lemmikaeg päevast? Aastast? Varem arvasin, et sügis: värviliste lehtede, päikese ja vihmaga. Polegi aega, mis üldse ei meeldi – elu on aastaajati erinev. Olen muutunud kohanemisvõimeliseks ja paindlikuks. Ka igast päevaajast leian midagi head. Neil päevil, kui ma ei pea tööle minema, on parim aeg hommikul 10–11 vahel. Siis olen täiesti erk ja samas on terve päev veel ees… Kuid vahel on keskööl ka väga tore olla – eriti kui tead, et järgmine päev on vaba.
Rituaalid peletavad rutiini. Mis on teie jaoks rituaalsed tegevused? Mul pole kindlaid rituaale. Aga sügiseti olen hakanud kodus küünlaid põletama, pigem vajadusest soojuse ja valguse järele. Lõhnaküünaldest meeldivad mulle vanillilõhnalised.
Milline roll teie elus on intuitsioonil?
Püüan seda ikka veel arendada. Vahel tuleb info mõne asja kohta meile ootamatult, aga me ei usalda seda. Tagantjärele saame teada, et see oli õige. Sageli ei kuulata sisetunnet just siis, kui soovime, et asi oleks nii, aga intuitsioon ütleb vastupidi… Intuitsiooni usaldan kindlasti oma repertuaari valikul, inimeste valikul, kellega koos esineda. Muusika valdkonnas pole vaist mind petnud.
On teil mõni unenägu, mida läbi aastate aeg-ajalt näete? Käimas on ooper või kontsert – sa lähed lavale, aga sul pole aimugi, mida pead laulma. Alustad umbes, siis selgub, et see laul on teisest tükist. Ja siis avastad, et sul on vale kostüüm seljas või oled osaliselt hoopis riieteta. Viimati seda nähes ma isegi ei kartnud, vaid mõtlesin unes – oi kui huvitav mul täna on…
Mil määral käituksid inimesed teisiti, kui ei oldaks nii teadlikud oma elu ajutisusest?
Olen viimasel ajal väga palju mõelnud surmale… Eks see on üks suuremaid hirme. Kes usuvad, et hing on igavene, need kardavad vähem. Ka mina püüan seda uskuda. Aga järelikult mul ikkagi on surmahirm, kui vahel unes karjun, arvates, et nüüd sain küll surma…
Minu meelest tasub selles elus võimalikult täisväärtuslikult elada. Tormata ja rabeleda ja karta, mis homne päev toob – see on hull. Mul tuleb endal lihtsalt istumist ja mõtlemist kahjuks harva ette. Nii, et arvuti ja teler oleks välja lülitatud ja kasski magab teises toas… Kass on mul emane, kolmevärviline tark õnnekass, sai oktoobris 13aastaseks.
Te olete kuuldavasti Facebookis üsna aktiivne…
Facebooki läksin 2009. aastal – ja üha aktiivsemaks on see elu seal läinud, eriti suvel. Mulle meeldib kord-paar päeva jooksul vestlusruumis välja tulla, reageerida. Aga ma ei ole sõltlane. Ja muidugi teen valikuid. Öeldakse, et just kuuekümnene naine saab ühenduse jõududega, millega tal varem ühendust polnud. Tunnen, et olen positiivsete muutuste keskel. Mu uued tuttavad, olgu Facebookis või reaalselt, pärinevad seitsmekümnendatel sündinute seast. Mõned oskavad nii toredaid nõuandeid anda ja elutargalt reageerida, nagu oleks neis mingid ürgsed teadmised.
Ma tajun ka küberruumis inimest, kes vastu kirjutab. Üks mu vestluskaaslane elab Stockholmi lähedal. Ta on eestlane, sündinud aastal 1974. Kui suhtlema hakkasime, selgus peagi, et meil oli samal aastal samal kuul samasugune neeruoperatsioon. Kui selle avastasime, mõtlesin – ma ei imesta, et tutvusime.
Sügavama astroloogiahuvini jõudis Silvi tänu sõbrunemisele Edda Pauksoniga. Sõbranna Tiiu kolleeg Edda pakkus noorele lauljale öömaja, kui viimane rong Kehrasse oli juba läinud – ja Silvi esinemised kestsid sageli kaua. Pauksonite kaustikute teave, mille Silvi oma kaustikutesse ümber kirjutas, andis julguse ka ise täheseisude mõju välja arvutades oma kunagisi matemaatikuandeid taasavastada.
Teisele inimesele sünnikaardi koostamisega kaasneb eriline vastutustunne…
Seepärast ma enam eriti ei koostagi neid kaarte. Ma ei näe aga kunagi midagi sellist, mida öelda ei saaks. Kui langevadki kokku planeetide aspektid, mis on väga tõsised, siis – oleme sellest ka Edda Pauksoniga rääkinud – inimene, kel võiks parasjagu olla raske aeg elus, mobiliseerib kõik ressursid. Ja tuleb pareminigi välja kui heas olukorras, mil teda vaid üks halb aspekt mõjutab… Pingeaspektid sunnivad tegutsema. Pealegi jääb alati tõlgendamise võimalus, kas valida halvem või parem aspekt.
Paljud vaimse tee valinud leiavad, et teha tuleb vaid seda, mis teeb õnnelikuks. Mil määral on see teil õnnestunud?
Peaksime sinnapoole püüdlema. Ka selles, mida sa ei armasta teha, aga pead, on võimalik leida midagi head. Asju saab paremaks mõelda. Kui paljud saavad tegelikult öelda: teen a i n u l t seda, mis meeldib? Mina teen asja meeldivaks, mõeldes – mul on seda millekski vaja! Milleks just, küllap see selgub hiljem. Koolitöid näiteks ei tahaks vahel parandada – kuid neid koguneb ühte nädalasse palju. Aga kui kord juba alustad, siis selgub, et polegi ebameeldiv. Just alustada on raske. Nii et tegemisi ei tohiks edasi lükata.
Milline on teie suhe religiooniga?
Usun, et on… ütleme siis – Jumal. Räägin temaga vahel – ta on igal pool, oleme ju kõik osad temast. Räägin ka inglitega, loodan, et nad on olemas. Tavamõttes kogudusse ma ei kuulu ja koos palvetamise vajadust veel ei tunne. Emmanuel Kirss ristis mind aastal 1994 Issanda Muutmise Kirikus – pidasin seda enne neerulõikust oluliseks. Aga hästi tunnen end paljudes kirikutes.
Millised on teie jaoks pühad paigad?
Mulle meeldib väga Kirna mõisa pargis, kus on energiasambad – olen seal igal suvel käinud oma energiaid taastamas, arvatavasti ka ravimas. See tulek sealt on alati… olen justkui muutunud, puhanud, tunnen taastunud energiat. Ja mere ääres olles on mul alati natuke püha tunne, eriti kui meri lainetab.
Mis tunne on seista laval tuhandete inimeste ees?
Minu jaoks on sellest saanud kõige turvalisem ja vägevam tunne, mis olla saab. Algul oli ikka mõttetut närveerimist enne esinemist. Nüüd seda enam ei tunneta. Aga materjalis, millega lavale lähed, pead end ikka väga kindlana tundma! Vahel korraldatakse teemakontsert. Esineja pannakse raamidesse – pead laulma midagi, milles end mugavalt ei tunne. Siis teed selle ära kui töö. Aga nii võib kohtuda uute toredate kolleegidega, mis on ka hea kogemus! Põnev on jälgida, kuidas publik avaneb etenduse jooksul. Publik inspireerib laval olijat ja vastupidi – energiavahetus on hästi oluline. Aga mida rohkem kuulajaid, seda raskem on publikut tunnetada. Igaühe hinge laulda pole võimalik, kui inimesi on tuhandeid.
Palun kirjeldage täiuslikku hetke.
Äratundmist, et sellest hetkest enam paremat olla ei saa, olen kogenud pigem ikka laval. Kui miski eriliselt õnnestub ja see võetakse väga hästi vastu. Juubelikontsert kevadel oli üleni selline. Kui mõni “Heliseva muusika” etendus tuleb eriti hästi välja, keegi hüüab pärast “Braavo!” – muidugi olen siis õnnelik. Mulle meeldib, kui mul on midagi ka teatris teha. Praegu unistan näiteks sellest, et keegi kunagi kirjutab mulle mononäidendi. Draama, milles oleks kirgi, kaotusevalu ja armastust.
Olete varsti kakskümmend aastat Prantsuse Lütseumis inglise keele õpetaja. Kuidas vältida läbipõlemist koolis?
Ilmselt olen osanud seda vältida: kool on mulle üha meeldivam. Usaldan õpilasi, kes teevad häid ettekandeid, annan neile võimaluse õppida, kuidas õppida. Õppida esinema ja iseseisvat tööd tegema. Eks see ju ongi üks hariduse eesmärke.
Milliste võtetega maandate stressi?
Mu elu on mitmepalgeline – kool, samal õhtul Tartus etendus... Alati plaanime teiste esinejatega transpordi osas koopereeruda, aga sest ei tule enamasti miskit välja. Kui ühele päevale kuhjub liig palju, siis võivad stressipojakesed koguneda. Aga kuna teen asju, mis meeldivad, siis on stressi vähe. Paar korda kuus käin ravimassaažis, ise saan end aidata trennis.
Kord nädalas käin treenimas Erlend Lõwi väikeses jõusaalis. Alustasin suhteliselt hilja – jaanuaris saab seitse aastat. Trenn on suuresti aidanud mu füüsist, mu hingamine on teine, ma ei väsi trepist üles minnes, stressist saan üle rutem. Seljavalust pole enam juttugi. See on ebatavaline jõutreening, kehakoolitus, jõukunst…
Erlendil on eesmärk, et esineksin ühe harjutusega – lauldes, iga sõrme otsas rippumas kaks kahe ja poole kilo raskust ketti. Aga mu trenni eesmärk pole esineda, vaid olla füüsiliselt ja vaimselt heas vormis. Et mida vanemaks ma numbriliselt saan, seda vähem see välja paistaks. Aga ka nutmine on vahel vajalik – kui nutt tuleb, pole mõtet seda tagasi hoida. Ma vahel lausa soodustan seda, kui panen kurva muusikapala mängima.
Mil määral te valdate hetkes elamise kunsti?
Ei valda. Aga mõtlen selle peale iga päev ja teen selle nimel pingutusi. Usun, et see rikastab elu ja vabastab mõttetust pingest: mis saab tulevikus ja miks ei läinud nii, nagu ma tahtsin. Praegu saab kõike muuta, tagantjärele mitte. Ette muretseda pole mõtet. Aga muretseme ikka. Mina ka. Kui jälgid iga oma liigutust, hingamist, siis oled kohe hetkes. Kui märkad pilvede värvi, mahalangenud lehtede hulka... Neid asju ma märkan, aga mitte nii palju, kui tahaksin. Vahel seisan teadlikult õitsvate toomingate juures ja nuusutan ja püüan fikseerida seda hetke, nagu seda enam kunagi ei tuleks. Aga tuleb ikka. Kui sa ei taju ennast ajas, siis aeg voolab ruttu. Ja mööda.
Aita Kivi