SILVI VRAIT: Keskendusmisvõime treening

Elulooraamatu «Saatus» kaanepilt, 2011.

2005. aastal läksin ma elus esimest korda trenni, oskamata arvata, et jään seda tegema järgmiseks kuueks aastaks ja edasiseks eluks. Mind olid juba mõnda aega vaevanud seljavalud. Vahel olid need nii hullud, et ma ei saanud end korralikult toolilt või diivanilt püstigi aetud. Sama mure oli istumise ja astumisega.

Liikudes oli tunne, justkui oleks midagi alumiste selgroolülide juures lahti või paigast ära. Sees oli kummaline raskus, justkui oleks midagi ebamäärast seljast välja rippumas ja lohiseks järel. Vahepeal tundus, nagu oleks seljast puudu mõni osa, mis peaks kõiki neid diske ja luid kompaktselt koos hoidma. Samuti olid seljalihased ja kõõlused äärmiselt nõrgad. Mu sõbranna mees käis sel ajal juba Erlend Lõwi juures trennis. Vaatasin teda ja mõtlesin, et selline keha toonust tõstev trenn võiks ehk minulegi sobida. Selle mehe õlad olid peale vaadates kohe laiemad ja selg sirgem ning mul tekkis tunne, et äkki peaksin ka julguse kokku võtma ja proovima.

Toona oli Erlendi treeningusaal veel poolkinnine koht ning nii ma palusin siis, et mu sõber Erlendile minust ja minu muredest räägiks. Ma ei teadnud, kas sinna üldse kõiki võetakse, sest tegu ei olnud treeninguklubiga, kus sa lihtsalt uksest sisse marsid ja osalustasu ära maksad ning kohal oledki.

Umbes selline pilt võis Silvile avaneda esmakordselt trenni tulles. Foto: Erlich Lõwi

Sageli aitab mind hea pealehakkamine, nii ka sel korral. Kui ma esimest korda trenni läksin, avanes omamoodi põnev vaatepilt. Ruum oli pisike, umbes sama suur kui ühetoaline korter, ja tegijaid oli palju, sagimist jagus igasse saalinurka. Üks tegi hantlitega harjutusi, teine kaldpingil oma kombinatsioone, kolmas kükke, neljas rebis pabereid tükkideks. Nõnda minu trennimaania hoo sisse saigi. Mõistsin peagi, et see ongi see, mida mul vaja on.

Erlendi treeningud on väga põnevad, ei ole mingit sissejuhatust ega trennisaaliga tutvumist, kohe läheb tegemiseks. Lisaks on ta selles mõttes fenomenaalne mees, et saab juba peale vaadates aru, milliseid lihasgruppe on kellelgi tarvis treenida. Nagu ta seda naerdes nimetab, on tal professionaalne kretinism, mistõttu ta tahab, et asjad oleks millimeetri pealt paigas ka inimeses endas. Ta näeb täpselt ära, mis kellelgi paigast ära on ja kus on vaja lihaste toonust tõsta.

Mul on mulje jäänud, et üldjuhul paljud treenerid päris kõikidele lihasgruppidele tähelepanu ei pööragi. Erlend oskab aga kõiki neid lihaseid nimetada ning erinevaid gruppe otstarbekalt kasutada. Seda kõike tema käest õppides olen ma aastatega teda usaldama ja armastama hakanud, nähes temas tõelist asjatundjat.

Silvi jõutreener Erlend vioolat mängimas. Foto: Erlich Lõwi

Mulle on selgeks saanud, et Erlend on treener, keda ei ole vaja karta. Tema parimad iseloomujooned on sügav keskendumine ja heasüdamlikkus. Sa ei pea kunagi hirmu tundma, et äkki sa ei saa piisavalt hästi hakkama või mis ta siis ütleb, kui midagi halvasti läheb. Ainus asi, mida ma seal trennis tunnen, on teadmine, et ma pean andma endast parima, sest muidu poleks mul sinna asja.

Kui sa ei keskendu ega tee neid harjutusi, mida palutakse, õigesti, siis see tähendab, et sa ei ole piisavalt valmis. Selle treeningu üheks olulisemaks osaks on kasvatada endas kui treenitavas vastupanuvõimet. Ainult selle kaudu tugevneb iga inimese vaim. Seda nii eluteele sattunud füüsiliste kui ka vaimsete raskuste ees.

Erlend on mind oma treeningutel pidevalt õpetanud, et harjutusi tuleb sooritada aeglaselt ja äärmiselt keskendunult ja pühendunult ning kindlasti ei tohi unustada hingamist. Mingit omaloomingut trennis olla ei saa, sest Erlendi silm on kogu aeg peal valvamas, et midagi valesti ei läheks. Ta näeb ja teab kõike, kesk, mida ja kuidas teeb, ning sisendab sellega mõnusat turvatunnet. Kunagi ei tohi mõelda, et seda või teist harjutust ma küll teha ei suuda või ei julge.

Tema suhtumine treenitavatesse on ülirahulik, hea, soe ja samas nõudlik. Kõige olulisem on, et Erlend ei tee kunagi hinnaalandust. Olen seda näinud enda pealt ja teisi kõrvalt jälgides.

Minu arvates on üheks tema parimaks õpetuseks see, kuidas ta palub anda inimesel impulss oma lihastele. Et sa proovid kinkreetset harjutust teha, kuigi täielikult seda sooritada ei suuda. Kõlab uskumatuna, aga juba üks katsetus lisab tuge ja südikust. Ma poleks kunagi ette kujutanud, kui palju tahtejõudu see juurde annab.

Mina treenin jõusaalis hantlite ja kangidega ning pinkidel, sooritan harjutusi järjepidevalt, olen neid kombinatsioone teinud nüüdseks juba tuhandeid kordi ja see arendab ennekõike minu sisemist visadust.

Ma olen Erlendi trennis näinud inimesi, kes on eluaegse invaliidsusega. Praegugi on seal üks noormees, sünnist saadik invaliid, kelle jalad korralikult ei kanna. Erlend aga paneb ta oma imeliste oskustega liikuma – annab talle nii palju usku, et ta sab jalad alla ja hakkab hoopis paremini käima. Hoolimata sellest, et see mees oma jalgu ja varbaid ei tunne, teeb Erlend selliseid harjutusi, kus kõik asjad om millimeetriga paigas.

Loomulikult kaasnevad sellise treeninguga alguses hirmud. Oli minulgi mõtteid, et mis siis saab, kui ma kangiga kükke tehes oma selga vigastan. Samas on Erlend alati rääkinud, et inimene ei tohi minna hulljulgeks, seepärast ongi tema silm igal treenitaval pidevalt peal. Kui sa hingad valesti või teed midagi liiga lõvdalt ja vales asendis, on ta kohe paltsis, et asja selgitada.

Erlend kasutab oma treeningutel 19. sajandi ja 20. sajandi alguse jõutehnikaid. Tema kool on Lurichi ja Hackenschmidti aegne. Ta on lugenud vana kirjandust ja kogunud vana pildimaterjali, uurides ennekõike seda, mis 19. sajandil jõutreeningutes aktuaalne oli. Ta ei püüa tänapäeva moega kaasas käia ega hoida oma saalis kõige uuemat tehnikat, kuid ta ei tee sealjuures maha ühtegi nüüdisaegset treeningusüsteemi. Pingid on tal olemas, aga mitte sellisel kujul nagu suurtes ja uhketes jõusaalides. Erlendi treeningusaal on selline, et seal võib ka kividega harjutada, see pole üldse mingi probleem.

Esimese asjana on see trenn andnud mulle keskendumisvõime. Seda omadust on mulle õnneks ka loomu poolest väga palju kaasa antud ja seepärast mõjub see kuidagi eriti hästi. See on üks Erlendi põhilisi teadmisi, et kasuta ära seda või teist looduselt saadud omadust. Need omadused rakenduvad ka kehas ja oskustes oma keha kasutada.

Teatud harjutused sobivadki mulle tänu mu üliheale keskendumisvõimele. Ma võin mõningaid asju teha niisuguse jõuga, et isegi mõni mees ei suudaks seda. Ma teen harjutusi aeglaselt ja rahulikult ning õiges rütmis ja korraliku hingamisega.

Hingamine on selle trenni üks olulisemaid osi. Nagu me kõik teame, on õige hingamine oluline igale inimesele, rääkimata siis veel lauljast. Alguses oli nii, et kui ma seeria harjutusi lõpetasin, läks vahel silme eest mustaks või ma lihtsalt ähkisin ja puhkisin. Praeguseks hingan nii õigesti, et ma trenni tehes üldse ei hingelda. Isegi treppides käimine on mulle nüüd käkitegu. Pole mingisugust hingeldamist ei laval ega päriselus. Kõik minu vaimu ja füüsise vahel on paigas, nagu ei oleks kunagi midagi paigast ära olnudki.

Lisaks on trenni puhul väga määrava tähtsusega higistamine. Selleni välja, et väljud saalist ja märkad, et hakkad aurama. a olen isegi näinud, kuidas minu pealt tõuseb veeauru. See on naljakas kogemus – mõistad, et oled millegi heaga hakkama saanud.

Hiljuti palus Erlend mind, kuuekümneaastast naist, näidata meestele ette üht ketiharjutust. Harjutus seisnes selles, et võtsin maast iga näpu otsa ühe 2,5 kilo kaaluva keti – ükshaaval ja ühe liigutusega. Seejärel tõstetakse kette täis käed pea kohale ning tehakse nagu tavalise kangiga ülessurumisi. Kõige olulisem on, et sõrmed oleksid sirged! Ma sain selle ruttu selgeks ning Erlend ütles, et see ongi minu harjutus. Poisid vaatasid, plaksutasid ja imestasid.

Ma pole hetkekski mõelnud trenniga lõpparvet teha. Kavatsen seal käia seni, kuni saatus lubab. Erlend ise on õnneks heas vormis ja ma ei usu, et ta oma suurt armastust selle jõutrenni näol üldse kunagi jätab.

Erlend oli aastakümneid tagasi viiuldaja, kuid mingil põhjusel tuli sellele lõpp ja ta leidis teise tee. Ta on 1970. aastatest alates jõutreeningutega tegelenud, seda nimetati tol perioodil kulturismiks. Tema puhul ei ole ma kunagi märganud, et ta oleks väga lihaseline mees. Praegu ma näen, et ta teeb trenni sellise süsteemi alusel, kus pole oluline lihaste ülespumpamine, vaid pigem toonuse tõstmine.

Mõnda aega oli Erlend ka tsirkuseartist. Teda tuntakse kui raudsete sõrmedega meest. Tema konstentratsioon, kindlasti ka tänu viiulile, on pigem kätes ning oma sõrmi ja käsi on ta arendanud terve elu. Jälle näide totaalsest suunamuutusest, mis tõi kaasa head tagajärjed. Erlend tahab inimesi aidata ja aitabki, ammutades sellest ise positiivset energiat ja jagades seda teistele tagasi.

Vabandusi, miks trenni mitte teha, on alati. Minulgi on treeninguil olnud väga raskeid hetki, mil tahaks käega lüüa. Näiteks suvel on saalis väga palav, mina aga pean seal rõngaste küljes rippuma ning oma käsi laiali ajama. Kui püüan öelda, et käed on märjad ja libedad või on kuum, siis vastab Erlend, et jajah, õigustusi, miks midagi mitte teha, leiame me alati. "Muidugi on ilm süüdi." Selline mänguline ja naljatav aasimine tingib selle, et ma kobin rõngastelt alla, keskendun ja proovin uuesti. Ripun 45 sekundit ja tunnen end nagu maailma valitseja. 2011. aasta septembri rekord oli 73 sekundit!

Keha Kooli õpilane Jakob paberiharjutusi sooritamas. Foto: Erlich Lõwi

Erlendi sõnul peaks käte toonust treenima ka siis, kui oled kodus. Kas või rebima niisama pabereid väikesteks tükkideks. See on muida väga hea harjutus – ja mida peenemad tükid, seda parem näppudele. Mis minu kodusesse trenni puutub, siis loomulikult olen tavaline inimene, kes ei viitsi vabatahtlikult midagi teha...

Trenni minnes olen ma vahel emotsionaalselt haavatav ja nõrk, siis teen trenni ära ning mõtlen, et mis see üldse oli, mis mind nii kiusas. Mul ei ole ju enam mitte midagi viga, ma tunnen end täiesti viimase peal vormis ja hästi. Harjutades on alati küsimus, kas sa annad alla või tegeled oma kehaga ning saad nii vastupidavamaks ja igas mõttes tugevamaks.

Olgu see siis füüsiline või vaimne ebakõla, mõni viirus või mu haigus, mis mu tasakaalu paigast löönud – kui paari tunni pärast trennist tulen, tunnen end kordades paremini. Treeningu tulemusena pole ma enam ka haigustele nii vastuvõtlik, võib-olla olen haige ehk aastas korra. Lisaks loomulikult tasakaal ja meelekindlus, mida harjutused mulle andnud on.

Trennihimuline Silvi poseerib poja Silveri T-särgi ja kitarrivõimendiga. Foto: Helin Loik / Naisteleht

Viimaste aastate jooksul olen ma üha rohkem unustanud, et mul üldse oli kunagi mingeid probleeme seljaga. Mul olid viimased valuaistingud siis, kui mõned treeningukorrad laiskusest vahele jätsin. Isegi minu massöör ütleb, et tema on näinud minu lihaste ja liigeste toonust enne treeningute algust ja nüüd ning on 100% selle poolt, et peaksin seda trenni jätkama.

Hirmud, et miski võiks mulle trennis liiga teha, on tänaseks minevik. Aastatepikkune tegevus on oma panuse andnud ja siin maksab ennekõike usaldus, mida ma treeneri vastu tunnen. Erlend on mind aastatega viinud tasemele, et ma võin teha samu harjutusi ükskõik kus teises jõusaalis, aga mulle meeldib, kui keegi mind jälgib, ning seepärast ma ikka ja jälle tagasi lähengi.

(«Silvi Vrait. Saatus», Dagmar Reinolt, Silvi Vrait, 2011)

Vaata lisaks: