HERDIS ELMEND: Veidrus "Vilde tee jõusaal"

Mis asi üldse on veider?  See, mis ühe jaoks on tavalisemast tavalisem, on teise jaoks veidruste tipp, või siis vähemalt piisavalt veider selle „see“ mitte tegemiseks või siis just taotluslikult tegemiseks.  Hoopis isevärki on tervise-või eneseotsinguga kaasnevad veidrused. Kasvõi näiteks sellisel kujul...

Veidrus „Vilde tee jõusaal“

See võis olla 2004. aasta sügistalv, kui minus kerkis esile vajadus saada lähemalt tuttavaks inimsuhtluses toimuvaga. Ajendiks oli mõneti ka mu tolleaegne põneva natuuriga ülemus, kelle jõuline sõnakasutus koos sobiva väljendusviisiga liigutas nende väikest perefirmat hoogsalt kasvule. Ja mind „hea ja halva“ tõe väljaselgitamisele. Ühel hetkel olin ma kirjas konfliktoloogia kursusel, mis erines kõikidest eelnevatest koolitustest mitmeti. Duaalsuse olemus, paradigmade vahetused, lümfiharjutused, Georg Hackenschmidt – need ja paljud teised nähtused trügisid mu teadvusesse ja sissepoolegi ning kujundasid mind igaüks omal erineval moel ja ajal. 

Siin ta on: Georg Karl Julius Hackenschmidt (1877–1968)

Eriliselt jäi kummitama see seni teenimatult vähe tähelepanu saanud eestlasest  kreeka-rooma raskekaalu maadleja, eriti tema kõrges vanuses sooritatud üle laua hüpped ja muud erakordset jõudu eeldavad vägitükid. Muide, ta on esimene Euroopa meistriks tulnud eestlane ning peale maadluskarjääri lõppu sai temast filosoof ja kirjanik. See, et ta veendunud toortaimetoitlane oli, sellest lugesin alles palju aastaid hiljem. Toona elasin tuttavlikus teadmises, et lihasmassi kasvatamine toimub loomse valgu abil ja et taimetoitlased on kõrendikud. 

Nii ma jõusaali sattusin. See asus (arvan, et siiani asub) Tallinnas Vilde teel. Täielikuks pühendumiseks kolisin kuuks ajaks Tallinnasse. Jah, siitmaalt tundub enamikele lugu juba natuke veider.

Mul ei ole erilist ruumikirjelduse edasi andmise oskust, aga need nelja nädala trennid möödusid tuhande ja ühe öö muinasjutu filmi tausta väärilises sinimustakuldses salapäras. Minu treeneriks sai Erlend Lõwi. Esimeste trennide järgselt tulin treppidest alla nuttes, autot juhtides sain piduri ja gaasiga veel kuidagi hakkama, aga vasaku jalaga siduri vajutamine oli üks pikk ja korduv oigamine.

Kas peab enda kehale siis nii tegema? 

Ei pea!

Aga mina tahtsin proovida keha iseparandamise võimet, mõningaid piire puudutada ja eelkõige usaldada. See lihaste voolimise masinaid täis imeväike ruum pakkus seda kõike. Ka koostööd kehaga ja võimalust jälgida, kuidas keha erinevad osad koos tööd teevad. Iga detail sai oluliseks, iga liigutus mõtestatuks.

Alguses tüütuna tundunud vasaku käe sõrmede treening ajalehtede kortsutamise ja seejärel silumisega omandas tähenduse, niisamuti silda visates üha raskemate ketaste kõhu peal hoidmine ja seejuures kümneni lugemine. Ei mingit hullu pumpamist. Aegajalt pusis meid seal väikses toas kokku 5-6 inimest. Igaüks oma eesmärgiga. Kõik said piisavalt tähelepanu, juhatust, utsitamist. Esmane kohmetus ja tõesti, isegi veider tunne asendusid üsna kiiresti "nii on hetkel väga õige minu jaoks" tundega. 

Kokkuvõtvalt oli see võimas kogemus. See juhatas mu julgust edaspidigi normaalsest veidrusesse laskuma! Elagu veidrused! 

P.S. Hetkel ma jõutreeninguid ei tee, aga tunnen, et mingi osa Hakenschmidt'i ootab minu sees veel välja saamist! :)

Algne postitus Herdis Elemendi blogis.