ANNIKA PÄRTEL: Esimesed treeningmuljed Keha Koolist

Täna oli meeldejääv päev. Nimelt käisin juba varem kokkulepitud treeningul Erlend Lõwi Keha Koolis. Erlend on omaaegne kulturismivõistleja, Innar Mardo õpilane, ja on lavalaudu jaganud ka näiteks Indrek Otsusega. Äärmiselt erakordne mees, kes peale kulturismikarjääri on tegelenud jõu- ja ilunumbrite ning tsirkusega, tõstes tohutid raskusi, on siiani tähelepanuväärses füüsilises vormis (aastaid juba veidi üle 60) ja fenomenaalse mäluga!

Aga lähemalt siis treeningust. Juba treeningu koht oli eriline- nimelt viib ta oma õpetusi läbi pisikeses Mustamäe 1-toalises korteris. Uksest sisse astudes on tunne, justkui oled sattunud hoopis teise maailma: juba väikeses esikus vaatavad vastu rohekaskuldseks võõbatud seinad ja lagi. Toaukse ees oli kardin ja selle tagant oli kuulda vaid sügavat hingamist, mis võib tekkida äärmiselt keskendunud treeningul. Kuna olin kodus juba treeningriided selga pannud, siis võtsin tennised jalast ja piilusin kardina vahelt sisse.

Väike toake, mille seinad olid üleni kaetud kuldsete raamidega peeglite, ornamentide ja treenitavate nimede ja saavutustega, ja milles askeldas 2 noort meesterahvast Erlendi juhendamisel, oli ääreni erinevaid raskusi täis: hantlid, vanakooli sangpommid, küki kang, 1 multitrenažöör ka.

Foto: Erlich Lõwi (2015)

Toast viis uks rõdule, millel 2 tuvi rahulikult teri nokkisid ja lahtise rõduukse kaudu aegajalt tuppa kehakultuuri huviliste tegemisi jälgima põikasid...

Erlend tervitas ja kutsus mind sisse. Kohe toa uksel pani ta mind ukse kohale pandud kangi külge rippuma ja varvaste vahele asetatud tennisepalliga jalatõsteid tegema – ehk siis treening algas kõhulihaste koormamisega. Kõhutreeningut soovitas ta teha ülepäeviti – tuleb põletada ära lihaste vaheline rasv.

Kordusi tuli teha seerias suutlikkuseni ja nii kaua, kuni enam rippuda ei jaksanud. Pean tunistama, et rippumises olin kohe ikka väga vilets, 3-4 korduse kaupa suutsin teha. Vaatasin kella – veel pool tundi hiljemgi rippusin seal...

Järgmine harjutus oli suunatud säärtele. Uurisin, et mismoodi säärt võiks teha, kui näiteks pole ei sääreaparaate ega pinki, kuhu peale astuda. Erlend vastas, et pole probleemi – tõstis põrandale kangi, käskis paljajalu (just paljajalu – kogu treening toimus nii, sest ka varvastel on keha treenimise juures oma funktsioon) sellele astuda, kehast veidi ettepoole kallutada, puusad ette lükata, et säär saaks maksimaalse venituse, ja siis algasid säärte sirutused.

Iga seeriaga lisati kaela raskeid metallkette. Lõpuks oli tunne, et nii säär kui trapets põlevad, sest kette oli kaelas nii palju, et vägis tahtis hingamise kinni pigistada. Säär on väga vastupidav ja sitke lihas, seletas Erlend, ja sellele on vaja tööd anda. Kordused-kordused-kordused! Põleta!

Edasi tuli harjutus rinnalihastele – lamades surumine, aga selliselt, et jalad ja puusad olid pingilt lahti tõstetud ja raskuskese langes vaid ülaseljale. Visuaalset paistis asi välja nagu negatiivse kaldega surumine, aga puudus mugav tasakaal, mis tekib jalgade maas hoidmisel. See omakorda tegi harjutust oluliselt raskemaks.

Algraskusele hakati igal seerial lisama 1,25 kg kettaid ja mida rohkem tuli raskust, seda madalamaks muutusid kordused (max 20, min 10). Ega ma lõpuks kordusi ja raskusi enam lugeda ei taibanudki, lihtsalt tegin, Erlend loendas kordusi ja lisas raskust.

Tasapisi hakkas ta muutma ka pingi asetust – negatiivse kaldega surumisest sai positiivse kaldega surumine ja mida seeria edasi, seda kõrgemale tõusis pingi seljatugi. Lõpuks muutus harjutus istudes kangi surumiseks (õlad).

Pauside ajal pidin istuma põlvili maas, kortsutama vasaku käega ajalehte ja siis sama käega selle jälle sirgeks tagasi ajama (vihjasin eelnevalt jutu sees oma kunagisele vasaku käe randmeluu murrule ja seetõttu tuli vasakule käele veidi rohkem tähelepanu pöörata). Käed olid mul juba üsna pehmed selleks ajaks…

Peale rinna ja õlgade töötlemist tuli asuda jalgade kallale. Mulle anti kätte metallist suur rõngas, millele olid ketid külge riputatud, käed tuli sirutada ette sirgeks ja hakkasin tegema täiskükke, täiesti kandadeni välja. Iga seeriaga vähendati raskusi.

Viimasena oli kavas biitsepsi harjutus. Scotti pingil tuli sooritada jämeda lühikese kangiga biitsepsitõsteid, igal seeria lisandus raskusi. Pauside polnud ka puhkust- seni, kui teine õpilane seeriat tegi, pidin mina seistes väikest sangpommi, mis oli kinnitatud auto turvavöö külge, pulga ümber maast üles kruttima ja jälle tagasi maha laskma – randmete töö!

Trenn lõppes taas rippumisega – suutsin seda teha vaid 10 sekundit. Kell hakkas saama 3 pärastlõunal (trenn algas 10.30...)

Tänase päeva lõpus on tunne, et sõrmed ja õlad ei taha hästi liikuda- justkui eelnevad 16 aastat polegi ma jõusaalis suurt midagi teinud

Kogu tänase trenni taustaks sain ma niipalju informatsiooni, et algul oli tunne, et tahaks kõike meelde jätta, aga kuidagi ei õnnestu (selleks oleks vast pidanud kõik videosse võtma). Harjutused, kombinatsioonid, tehnika, soorituste rütm – kõik on Erlendil aastate jooksul välja töötatud.

Uurisin, mismoodi Erlendi treeningut on üles ehitatud, kas on mingi kindel treeningkava või kuidas asi toimib. Erlend vastas seepeale, et kui tuleb uus inimene, siis esmalt ta jälgib, millist kehaosa oleks tema puhul vaja enam töödelda, lisaks on muidugi arvestatud ka taastumise ja ületaastumise protsesse, ja seejärel kujunebki välja vajalik harjutuste kogum. Ehk siis lähenemine on personaalne.

Eesmärgiks on täiuslikkus ja treeningute juures vanus ei oma ka mingisugust tähtsust, sest treenida tuleb kogu elu (kui uurisin trenni algul Erlendi enda vanust, siis ütles ta : " No paku!" Ega ikka ei osanud pakkuda küll, niivõrd ajatu näeb ta välja).

“Kes end kulutab lõpuni, see uueneb!” jäi kõrvu kõlama moto. Mõtlemisainet on siiani – nii treeningute, toitumise, üldise tervise kui ka näiteks kulturismi kui sellise kohta. Tuleb korrata.

Algupärane postitus Annika Pärteli blogis.

Vaata lisaks: